Väikeosanik, nõua kahju

Eelmisel reedel kirjutas Äripäev, kuidas kapitali suurendamisega jäi lapspärija Keiti osalusest järgi 0,91%. Jääb mulje, et tehtud on kambakas, mis on lõppenud mütsi pähe tõmbamisega. Teema püstitus osundab seaduse ebapiisavusele. Annan kolm soovitust, mida seaduse järgi saab teha ja mida ehk vähe kasutatakse.

Nõua kahju

Esiteks – parim kaitse on rünnak. Ainus tee ei pruugi olla otsuste takistamine ja tühistamine.Kooseksisteerimine on niikuinii rikutud ja pigem võiks sõnastada oma lõpliku nõude rahaliselt ja kahju nõudena. Riigikohtu praktika kinnitab, et ebaseaduslik kapitali muutmine on alus kahju nõudmiseks ning kaotatud osaluse väärtust arvestatakse analoogselt osaluse ülevõtmisega vähemusosanikule võimalikult soodsal viisil.

Teiseks – loeb majanduslik sisu, mitte ainult otsustamise reeglid. Seadus nõuab, et kapitali suurendamine on põhjendatud ja väljalaskehind õiglane. Tõendamiskoormus on ühingul. Nende küsimuste üle vaidlemist võiks olla rohkem kui vaidluseid kutse kättesaatmise päevade arvu üle.

Kolmandaks – puuduta võimalikult laia ringi seotud isikuid. Seadus võimaldab esitada nõude ka ühingut mõjutanud isikute vastu, sealhulgas teiste osanike ja antud juhul ka kaasomanike vastu.Tasub samas arvesse võtta, et harvad ei ole juhtumid, kus vähemusosanikud kasutavad oma niiöelda väljapressivaid vaidlustamisõiguseid äriliselt vajalike otsuste halvamiseks – näiteks elutähtsa finantseeringu seisma panemiseks. Eesmärk on saada kasu enamusosanike arvel argumendiga, et suurel on rohkem kaotada kui väiksel.

Siin peitub oht vähemusosanike õiguste liigseks tagamiseks. Arvestades, et praegu blokeerib äriregister suhteliselt lihtsalt kõik kannete tegemised, kui vähemusosanik mis tahes vaidlustava “tuut“ teeb, siis ei pruugi asi üldse olla tasakaalust väljas vähemusosaniku poole.

Millist Eestit me tahtsimegi?

Esikohale tuleb seada ühingu huvid. Kui asjast ei nähtu ilmselgelt ühingu huvid, peab õigus selle kahtluse alla seadma. Ja ehk on vastus hoopiski ärikultuuris.

Viidatud juhtumis on üsna ilmne viga selles, et perekondlikud emotsioonid ja osalused äriühingus on segamini. Kuidas mõistlik ettevõtja käituks oma investoriga – vaidleks või lepiks kokku? Kas äri on suhted inimestega või kasvab Keit ja meie ärikultuur Otto Abbadabba Berman tuntud ütluse vaimus “nothing personal, just business, Keit”?